Esivanemad kauplesid viikingiajal rauaga 

Augustis Harjumaalt leitud unikaalne ja puutumatult säilinud vallutussõdade-eelne rauasulatuskompleks tõestab, et muinasaja lõpul toodeti ja eksporditi Põhja-Eestis rauda tööstuslikus koguses.

Augusti alguses avastas MTÜ Arheoloogiakeskuse arheoloog Mauri Kiudsoo rutiinse arheoloogilise järelevalve käigus Saku vallas Tõdva külas asuvalt muistselt asulakohalt muinasaegse rauasulatuskompleksi.

 

 

Tallinna ülikooli ajalooinstituudis numismaatikakogu hoidjana töötav Kiudsoo ütles, et täpselt on leidu dateerida üsna raske. «Selge on vaid see, et leid jääb viikingi- ja hilisviikingiaega,» tõdes ta. Kuigi üldiselt paigutatakse kompleks 11.–12. sajandisse, peab Kiudsoo võimalikuks, et mõnedest väljastpoolt Eestit pärit savinõukatkete järgi ulatub see juba 10. sajandisse.

Läänemere idakaldal polnud seni leitud muinasaja lõpu metallurgiakompleksi, Tõdva oma on aga säilinud puutumatult. Pealegi on maasse süvendatud ahjude konstruktsioon unikaalne.

Sensatsiooniline avastus annab uue ilme ka Eesti muinasaja kaubandusele. 11. sajandi teisel poolel algas eestlaste muistne majanduslik kõrgaeg ja just nendest aastakümnetest pärineb umbes 50 hõbeaaret Eestis. See arv on suurem kui kõigis ülejäänud Läänemere maades kokku, iseäranis palju leidub neid aga just Harjumaal.

Tollal kaubeldi arvatavasti nii karusnahkade, vaha kui ka orjadega, kuid kaubanduse alustala oli siiski raud. Ka hiljem, 13.–14. sajandil, mil rauda toodeti Saare- ja Virumaal, veeti umbes pool – ligi 2000 tonni – sellest välja.

Kaevamistel tuli välja kümneid tihedalt üksteise kõrval ja peal asuvaid kividest laotud rauasulatusahje, nende kõrval väliääse, samuti rauasulatusel tekkinud šlaki, toorraua ja soomaagi tükke. Tavalise inimese silma jaoks paljastub kaevandis aga lihtsalt suur kivilasu, mõned kivid oma sajakilosed.

Kiudsoo, kes juhtis sügisel toimunud avariikaevamisi, usub, et ahjude asupaik on valitud väga teadlikult – kruusane moreenpõndak ei sobinud põlluharimiseks. Seni võib arvata, et rauasulatusahjude väli võtab enda alla kogu taluõue, kus ta asub – ahje võib olla sadu.
«Tegu on maasse süvendatud šahtahjudega – šlaki väljalaskeava puudus, see vajus lihtsalt ahju põhja. Seejärel lõhuti ahi maha ja võeti raud välja,» ütles arheoloog. Rauda sulatati puusöe abil.

Ta arvab ka seda, et ahjude juurde kuulusid väliääs ja alasikivi. Poorne ja palju šlakki sisaldav raud kuumutati ääsil uuesti üles ja peksti alasil korralikuks kaubatoorikuks, mis siis Eestist välja veeti.

Kiudsoo sõnul oli rauasulatus Tõdval väga aktiivne. «Paarsada aastat pärast rauatootmise lõppu seal kandis mingit elu ei toimunud, sest maa oli nii ära põletatud,» märkis Kiudsoo.
Kuna kaevamisel leiti ka hulk soomaagi­kamakaid, siis võib arvata, et meistrid ei kasutanud kogu materjali ära, vaid valisid sellest parema. Seega pidi maaki olema külluses. Eesti soomaak ongi üsna rauarikas – see sisaldab kuni 38,5% rauda.

Meelis Burget, meelis@yliopilasleht.ee